Kaevuvee kvaliteedist

Kaevuvee kvaliteeti mõjutavad kolm tegurit: ümbruse geoloogiline iseloom, inimtegevus kaevu läheduses ja kaevu enda ehituslik tehniline olukord. Ümbruse geoloogilist olukorda on inimesel raske muuta. Peamine, millega kaevuvee kvaliteeti saab mõjutada on seetõttu inimtegevuse ja kaevu olukorra kontroll.

Meie kaevumeistrid soovitavad salvkaevu puhastust ja ülevaatust teostada vähemalt kord viie aasta jooksul, et olla kindel, et joogivesi, mida igapäevaselt tarbime on puhas ja meie tervisele ohutu.

Kaevu puhastus hõlmab kaevupõhjast sette eemaldamist, rakete ja rakkevahede olukorra kontrolli ja vajadusel tihendamist ning seejärel kindlasti desinfitseerimist.

Kaevude desinfitseerimiseks kasutatakse erinevaid lubatud nn. biotsiide. Levinum rakkekaevude desinfitseerimine tänapäeval toimub naatriumhüpokloriti lahusega või naatriumkloriidiga. Kui naatriumkloriidi ehk keedusoolaga vee töötlemine hävitab E. Coli laadsed bakterid, siis enterokoki laadsete bakterite hävitamiseks enamasti sellest ei piisa. Seepärast kasutavad paljud kaevumeistrid rakkekaevude desinfitseerimiseks 3% list naatriumhüpokloriti lahust.

Rakkekaevude desinfitseerimiseks ei tohiks kasutada kloori, sest humiinainete- ja planktonirikkasse vette tekivad kloori toimel trihalometaanid ehk kantserogeensed kloororgaanilised ühendid, neist tuntuim on kloroform (CHCl3). 

ELi joogivee direktiivid näevad ette lisandite piirnormid, mida ei tohi ületada. Siit võiks järeldada, et mida steriilsem vesi, seda parem. Nii see kahtlemata pole. Absoluutselt soolavaba ehk destilleeritud vesi on organismile mürgine. See tähendab, et niisuguse vee joomisega viiakse soolad organismist välja. See kahjustab rakkusid.

Teadlaste seisukoha järgi peab joogivesi kindlasti sisaldama kaltsiumi ja magneesiumi. Magneesium on väga oluline südametegevuses, kaltsium vajalik luustikule ning lihastele. Kaltsiumi peaks olema ühes liitris joogivees 40–50 mg ja magneesiumi 20–30 mg. Sellekohaseid uuringuid asuti tegema Tšehhis pärast seda, kui hakati tootma vee puhastamise membraanseadmeid, mis sisuliselt veest kõik ained nullini eemaldasid. Tagajärjeks olid kasutajate vereringesüsteemi tõsised haigused, sealhulgas insuldid ja infarktid, mis tekkisid mõnel juhul juba paari-kolme kuu möödudes. 

Tegelikult peaksid joogiveedirektiivid sisaldama ka soovituslikke norme, kui palju peaks vesi üht või teist ainet sisaldama. Selleni pole aga veeseadusandlus maailmas veel jõudnud